Esimesel nädalal olin klassi ees andmas nii eesti keelt, matemaatikat kui ka loodusõpetust (ainult kirjandusega tegin algust natuke hiljem). Klass võttis mind rahulikult vastu - nende klassijuhataja oli neile eelnevalt selgitanud, mida tähendab praktika ning, et neile annab mõne nädala jooksul tunde praktikant. Tunni kord tundus mulle hea, õpilased ei seganud tööd ning tunniks planeeeritud tegevustega sai rahulikult tegeleda. Märkasin ka, et õpilased ei kibele eriti vastamisega (tavaliselt tõusevad ikka samad käed) - püüan sellega tegeleda, mõelda erinevaid viise, kuidas oleks garanteeritud, et sel päeval koolis olevad õpilased saaksid vähemalt korra rääkida/vastata (plaanis on teha nimelisi sedeleid). Üks kõige suuremaid raskuskohti, mida jõudsin juba esimesel nädalal tajuda on klassi töökiirus e kui palju peaks planeerima ning jätma aega ühe või teise ülesande jaoks. Oli tunda, et klassi õpilaste tasemed on väga erinevad, kui üks õpilane tahab juba hüüda, et tal on ülesanne valmis, siis teine õpilane ei ole veel esimest lünkagi täitnud, tunnen, et pean tegema üsna palju diferentseerimist (esimesel nädalal piirdus see lisa värvimisülesannetega - mida lapsed muidugi ka hea meelega tegid),
Natuke keeruliseks teeb olukorra see, et mõnes aines ei anna ma neile tunde järjest, vahepeal on neil tund ka oma tavalise aineõpetajaga, kuid koostöö kolleegidega on suurepärane ning olen iga kord jälle järjel, mida ja kuidas võiks teha (soovitused).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar